.png "Kangastelgedel kootud tekstiilid")
| Juuru seeliku kangas on kootud ja seelik valmistatud Eesti Rahva Muuseumis oleva originaali järgi Rahvarõiva kooli kursuse Särgist Sõbani raames. |
|
Foto: Sandra Urvak
|
|
Foto: seelik, (ERM 15757), Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/654920 |
Seelikukanga valmistamine originaali järgi
18. sajandi algusest peale hakkasid Põhja- ja Kesk-Eestis levima kaharad seelikud, mis muutusid sajandi keskpaigas ühevärvilistest pikitriibulisteks. Varasemad triibulised seelikud tehti ostetud või mõisakangrute poolt kootud kangastest, hiljem hakkasid talunaised ise seelikukangaid kuduma. (Eesti rahvarõivad; M.Kaarma, A.Voolmaa; lk 30)
Igal Eesti kihelkonnal on oma triibustikud. Tänapäeval rahvarõivakomplekti kokku pannes on oluline jälgida, et kokku sattuksid ühest kihelkonnast ning samast ajastust pärinevad esemed. Veelgi parem, kui ühest külast, ideaalis on võimalik leida ka samast talust pärinevaid esemeid.
Juuru naise komplekti alustasin käistest, mille tikand mulle väga meeldis ning otsustamisele aitas kaasa ka see, et selliseid käiseid ei olnud veel teada olevalt valmistatud.
Seeliku valisin erinevate Eesti Rahva Muuseumi kogudes olevate Juuru seelikute seast. Esimeseks tööks oli originaaliga tutvumine muuseumi uurimissaalis. Seelik tuli kaardistada - määrata triipude värvid, laiused, mustrikordused, lõime- ja koelõngade materjal, voltide asetsemine värvlil ning muud mõõdud. Toonide määramiseks saab kasutada erinevaid lõnganäidiste katalooge või kogunenud erivärvilisi lõngajääke, mille alusel on võimalik tellida mõnelt meistrilt õiget värvi lõngad või värvida need ise.
Originaalis oli seeliku koelõngadeks kasutatud looduslikult värvitud villaseid lõngu, lõimed olid linased.
Legend ERM-i peakataloogist värvide saamise kohta, mida korjamisraamatus ei ole:
Potisinine: Naiste kusi sisse leotati sinikivi ja lasti umbes 5 päeva hapneda. Siis panti lõngad ehk villad sisse ja lastakse kinni kaetult, soojas kohas seista kuni paras värv saab.
Puupunane pandi potiga kerisel keema, ning pärast lõngad sisse. Puu osteti linnast.
Lubjasiniseks võeti lehelist seepi, kübaramusta, lupja ja potisinist.
Mina kasutasin kudumiseks meistri poolt värvitud lõngasid ja puuvillast lõime. Täpse triibustiku saamiseks on soovitav teha "triibustiku spikker", värvides paberiribale õige laiusega triibud.
Spikri võib teha ka kangaribale nagu on näha alloleval pildil, selliste kangaribade ja teiste kangakudumise ajalooga seotud huvitavate asjadega saab tutvuda IIDA Kangakudumise Muuseumis Vändras.
Triibuseeliku kangast kootakse koerips tehnikas ehk kude katab lõime. Valmis kangas aurutakse viimistlemiseks läbi niiske riide.
Veel rahvuslikke seelikukangaid
Sissekootud kurruniitidega Muhu ümbriku- ja sõbakirjalised kangad ning neotud lõngadega Läänemaa seelikukangad.
